Tere!

Mina olen Riina, olen nelja lapse ema ja mul on diastaas. Millal ma sellest täpselt teadlikuks sain, ma enam päris täpselt ei mäleta. Selleks, et kogu taust räägitud saaks, kuluks ilmselt metsikult aega ja see info siin läheks liiga pikaks. Ütleme nii, et ma ei ole kunagi üleliia sportlik olnud kartuses endale kuidagi liiga teha. Esimese lapse raseduse ajal käisin ühe joogaõpetaja juures, kellega koos tegime joogaharjutusi, meditatsiooni ja kes aitas pisut toitumise osas soovitusi jagada.

Kui teine laps ennast liiga pikalt oodata lasi, läksin vahepeal jõusaali eratreeneri juurde, sest mu kaalunumber oli liiga suur ja tundsin vajadust lihastesse pisut toonust saada. Tagantjärele olen tark, aga tol ajal hetkes eriti mitte – tegin üle päeva jõusaalis käies ilma süvalihastele tähelepanu pööramata suurte raskustega harjutusi ja erinevaid kõhulihaste harjutusi – horisontaalsel pingil kahte jalga koos või kere ülaosa tõstes ja vertikaalsel pingil jalgu koos tõstes. Tilgad olid pärast neid harjutusi alati püksis.

Proovisin ka jooksmist, see ei klappinud mu jalgadele, aga ega mu ülejäänud kehagi selle üle ei rõõmustanud.

Diastaas - diagnoosist tegutsemiseni

Kas ma teadsin juba enne sünnitust või sain sellest teadlikuks pärast, aga kaks nädalat pärast teise lapse sündi septembris võtsin ühendust Kõhukliinikuga:

Kui pikalt peaks pärast sünnitust ootama, kuni võiks kõhutaastusprogrammiga peale hakata? Sünnitasin 2.09, see oli teine sünnitus, eelmine oli 2010 aastal, kõht venis selle rasedusega väga suureks ja hea meelega hakkaks kuskilt otsast kõhu taastumisega pihta ja see kõhukliiniku kõhutaastusprogramm tundub midagi sellist, millest tundub, et võiks abi olla.

Mulle soovitati oodata vähemalt 6 nädalat, kuni olen käinud arstlikus kontrollis. Kui see tehtud, läksin oktoobrikuus Kõhukliinikusse ja sain teada, et mul on tõesti diastaas ja lisaks ka nabasong. Kui info käes, alustasime harjutustega. Alguses vaikselt vähehaaval lihaste tunnetust taastades. Sain kätte kodused harjutused ja igal kohtumisel said need üle vaadatud ja uued harjutused antud. Samal ajal kasutasin ka splinti ehk tugivööd.

Tegin harjutusi vahelduva eduga kuni veebruari või märtsini. Siis tuli muu elu peale ja harjutuste tegemine jäi tahaplaanile.

Ilusast kõhust punnis kõhuni

Mingil hetkel jõudis minuni arusaamine, et kaalu ma nende harjutustega kuidagi kontrolli alla ei saa. Võtsin ette 5-2 dieedi ja sain oma kõhu päris ilusaks. Sügisel käisin väga liibuvate ümber pluuside ja seelikutega, mis ammu enam selga polnud mahtunud. Sain komplimente ja tundsin ennast väga hästi.

Siis aga läksin tööle tagasi ja kõhupiirkonna probleemid tulid kolinaga tagasi. Kindlasti tuli mingi osa alla võetud kaalust tagasi. Kindlasti avaldas väga suurt mõju see, et ma tööl istusin põhimõtteliselt terve päeva. Mõned trepist käimised ja erinevate koosolekuruumide vahel käimised olid küll abiks, aga kontsakingad lisasid vastukaaluks halba mõju.

Iga päev oli mu kõht punnis nagu oleksin 5 kuud rase. Igal õhtul koju minnes valutas mu kõht, sest teksade värvel oli päev otsa survet avaldanud. Ka kleitide ja seelikutega käimise mõju polnud parem – sukkpüksid survestasid mu keskkohta ja kõhupiirkonda täpselt samamoodi.

18. jaanuar 2015 ostsin omale MuTu harjutuste programmi, mida alguses suure entusiasmiga jälgisin. Ilma õpetajata oli neid harjutusi üpris niru teha ja nii selle programmi kasutus soiku jäigi.

Siis jäin kolmandat last ootama ja punnis kõhul polnud enam väga vigagi 😀

Diastaas ei kadunud kuskile

Kolmanda raseduse ajal ei olnud mul seljavalusid – kandsin praktiliselt kogu aeg madala kontsaga kingi, püüdsin jälgida, et liigun päeva jooksul piisavalt ja käisin ka õhtuti eraldi veel jalutamas. Lugesin ja harisin ennast sellel teemal. Mõistsin, et võin igasuguseid harjutusi teha diastaasi raviks, aga kui ma ei muuda midagi muud veel, siis need tulemused püsima ei jää.

Sain ka sellest aru, et diastaas iseenesest ei ole mingi haigus. See ei ole ka põhjus, miks mu kõht näeb pärast sünnitusi välja nagu oleksin endiselt 5 kuud rase. Diastaas on tagajärg sellele, kuidas ma elan, kuidas ma liigun ja kuidas ma oma keha kasutan.

Nii sai alguse üks pikk keha ja süvalihaste tundmaõppimise teekond – diastaas oli selle alguseks ja sihtpunkt on see, et mu keha saaks minu toetamisega hakkama. Kui tahan lapsi tõsta või nendega koos hullata või batuudil käia või midagi muud ägedat teha, et siis mu keha mind alt ei veaks ja ma saaksin kuivade pükstega tegutseda.

Info üleküllus

Diastaasiga (ja tegelikult ka teiste vaagnapõhja piirkonna vaevustega) tegelemiseks on infot justkui päris palju. Youtube-ist võib leida sadu videosid, kuidas diastaasi ise testida, milliseid kõhulihaste harjutusi pärast sünnitust teha jne. Harjutustest on koostatud programme, mida saab läbida veebipõhiste kursustena või füsioterapeutide juures. Lisaks toimuvad emade ja laste võimlemistunnid, kus justkui võiksid ju harjutused olla “turvalised” ja üheks parimaks kerelihaste treenimise programmiks peetakse pilatest.

Selge on aga see, et kõikidest nendest treeningutest ja programmidest on vähe abi, kui mul on hirm, et ma valede harjutustega võin oma diastaasi hoopis hullemaks teha paranemise asemel.

Niisiis – jõudsime selleni, mida mina oma lehel üritan siin ära teha 🙂 Jagan sulle informatsiooni, mida ma olen leidnud oma diastaasiga tegelemise teekonnal. Proovi järele või ära proovi 🙂 See on sinu valik.

Mina ei saa anda ühtegi meditsiinilist nõuannet vaid lihtsalt infot jagada. Kõike seda tuleb võtta loomulikult mõistusega ja oma keha piire tunnetades. Need harjutused, mis toimivad minu puhul, ei pruugi toimida teiste puhul, sest meie kehad on nii erinevalt toimivad (pluss kogu see igapäevane liikumisharjumus sinna juurde).

Ühesõnaga ja kahe sõnaga – oled oodatud siin leiduvat infot enda heaoluks ära kasutama. Kui märksõnad diastaas, vaagnapõhjalihased, süvalihased ja teadlik treening sind kõnetavad, oled lahkesti oodatud Facebooki gruppi “Liigu teadlikult (diastaas, vaagnapõhjalihased, süvalihased ja teadlik treening)“. NB! gruppi on oodatud ainult naised.

Tervitustega

Riina